Kibekülmal ja krudiseval veebruaripäeval leidsin Kopli liinide varemetest valge naise valge raamatu ja valge voodiga. See oli peaaegu miraaž ja natuke nagu mälestus, meenutamaks seal olnud elu. Ühesilmsed majad vaatasid ja muhelesid. Kuid nad ei tea, et juba ammu arutavad Delfi ja Postimees, kes saab Kopli liinid endale ja et see, kes saab, muudab selle paiga igaveseks. Kaovad need väikesed alleed, mis kõik viivad randa, vanatädi ei riputa enam pekitükki akna taha ja triibulised kassid ei sobi enam klaasmajade trepile.
Kõik see muutis naise mustaks ja mõtlikuks.
