Ühel päeval leidsin postkastist kirja Kairilt: „Tere! Kas ühel väiksel rannal oleks võimalik fotosessioon kokku leppida? Mu kodulähedasel
rannikul on palju kive, pilliroogu ja päris liivaranda…“
Ma tundsin kohe, et ta on „minu inimene“. Fotosessioon sai kokku lepitud ja Kairi koos tütardega üles pildistatud ja sellel õhtul oli Lohusalus hästi palju siirust ja hoolimist, tuules tantsivaid kajakaid ja päike loojus ja üldse oli nii tore. Kõigi kolme sinistest silmadest võiks terve luuleraamatu kirjutada, nii erilised on need
Kõige-kõige vahvam ongi just see, kui mu leiavad üles inimesed, kes on lihtsalt kuidagi nii õiged.
