Sandraga rändasime ajas tagasi kübarate, pitskinnaste, puitpeaga vihmavarjude ja seltsikoerte aega.
Kõik asjaosalised elasid lavastusse sisse ja Sandra ütles, et tema seda kostüümi seljast enam ära ei võta, sest “see on täpselt tema”.
Pungad pakatasid, ülased lõhnasid, linnud laulsid vana-aja-laule ja möödujad hõikasid: “Äge!”