Üks juunipäev Kolga mõisa õuel. Aastanumber kirjutati siis 1900.
Sellised sessioonid ei käi nii, et lähme otsime mõne koha ja teeme mõned pildid.
Kõik algab kohalkäigust, siis mõisa ajaloo uurimisest, tekib visioon, helistad võimalikule modellile, et uurida, kas idee pakub huvi. Jah, pakub, edasi uurid mõisa ja kõrvalhoonete asendiplaani, et sa teaks, kus oli vanasti teenijatemaja, siis helistad Linnateatrisse ja saad teada, et kostüümilaenutus on enne suvepuhkust lahti veel täpselt 1 päev, tormad sinna, valid riided, saadad riiete fotod modellile, siis meenub, et nägid ühte lahedat vana lapsevankrit Kaevuri salongis ja sõidad sellele järele. Siis järgneb kõik muu (pojengid, korv, lapse tekk, munad, assistent, ilmateade, logistika paikapanek).
Ja siis algab ajas tagasi rändamine, kõik on ühel hetkel nii pidulik ja õige ja vanad tammed kohisevad samamoodii kui 100 aastat tagasi ning laps kuulab, suu lahti ja vaatab, silmad pärani ja kiidab kõik selle heaks. Tema on rahul oma ema kootud teki sees ja meie ülejäänud ka. Inimesed, kes tulevad vanasse mõisa parki jalutama, ei usu hästi oma silmi ja fotoaparaate on sel päeval plõksumas rohkem kui üks.
Isegi paar hobust tulid ja vaatasid (pikkade nägudega) pealt. Ja üks kass ka.
